Karburiseerivate agentide roll

Valamisel, eriti malmi ja valuterase puhul, kehtivad valanditele süsiniku nõuded. Karburiseerivad ained, nagu nimigi ütleb, suurendavad sularaua süsinikusisaldust. Näiteks sulatamisel on tavalised ahjutasud malm, vanaraud ja taaskasutatud materjalid. Malm on küll kõrge süsinikusisaldusega, kuid selle ostuhind on suhteliselt kõrgem kui vanaraual. Seetõttu võib vanaraua koguse suurendamine ja malmi koguse vähendamine koos karburiseerivate ainete lisamisega aidata vähendada valukulusid.

Karburiseerivad ained mitte ainult ei kompenseeri süsinikukadu terase valmistamisel, tagades teatud teraseklasside jaoks vajaliku süsinikusisalduse, vaid neid saab kasutada ka ahju{0}}järgseks reguleerimiseks. Olulise toorainena sularaua sulatamiseks induktsioonahjudes mõjutavad karburiseerivate ainete kvaliteet ja kasutamine otseselt sularaua olekut.

Spetsiifiliste karburiseerivate ainete lisamine kulbidele pärast räbu eemaldamist ja degaseerimistöötlust võib reguleerida vahukulbi süsinikusisaldust, saavutades eesmärgi, et ühes kulbis on mitu klassi. Karburaatorites kasutatavad materjalid hõlmavad peamiselt grafiiti, grafiiditaolisi materjale, elektroodiplokke, koksi ja ränikarbiidi. Tavaliselt kasutatavatel elektroodplokkidel ja ränikarbiidist recarburisaatoritel on kõrge süsinikusisalduse ja tugeva oksüdatsioonikindluse eelised, kuid tootmisprotsess on suhteliselt keeruline ja hind on kõrge. Koksipulbri ja grafiidi kasutamisel recarburiseerivate materjalidena on tootmiskulud madalamad kui selliste materjalide puhul nagu elektroodplokid, kuid tuha- ja väävlisisaldus on kõrge ning süsinikusisaldus madal, mille tulemuseks on halb recarburiseeriv toime.